Landseer Kennel
White’n Black
This particular page is only
in Estonian, who is
interested, may click
here to
find some info
Landseeride täpne põlvnemine ei ole selge. Peale seda, kui Cabot oli Newfoundlandi saarele jõudnud, külastasid seda saart mitmete rahvuste kalalaevastikud. Vaevalt nad pühendasid palju tähelepanu sellele, mis seal maal sündis - tursk oli olulisem. Kuid juba 16. sajandil olid saartel nii prantslaste, portugaallaste kui baskide (tollal kutsuti neid Euskaldunak) kalajaamad. On teada huvitav fakt, et kalalaevad pidasid omavahel sidet kasutades koeri, kes viisid posti ühest laevast teise.
Enamlevinumad teooriad landseeri põlvnemisest viitavad pürenee mäestikukoerale (Great Pyrenean), kes tulid saartele koos baski kaluritega. Väga oluline on fakt, et baskid ja nende koerad elasid suhteliselt eraldatuna väiksematel saartel, nii kujunes kolmevärviline väga puhas tõug, mis erines oluliselt koertest, mis olid teistel saartel (tänapäeva retriiverite ja njuufade eellased).
|
|
Fakt on ka see, et vanimad maalid ja muud kunstiteosed, jutud - laevade logiraamatud - künoloogilised raamatud, isegi margid, mainivad ja näitavad meile ainult seda võimsat kahe- või kolmevärvilist koera. Need on needsamad "koerad Newfoundlandist", kes olid nii tuntud Inglismaa aristokraatia hulgas. Inglismaalt liikusid nad ka Euroopa mandrile (18. sajandil). See kõik oli enne tõuraamatute ja tõuklubide teket (valdavalt 19. sajandi teises pooles). See valge-must või valge-pruun või kolmevärvilne koer oli tollal "koer Newfoundlandist". Kui uurida 16.-17. sajandi Madalmaade maale, siis kummalisel kombel leiame ka sealt meile juba tuttava koeratüübi. See võib tähendada, et antud koer jõudis mandri Euroopasse mitmeid teid pidi (ja arvatust märksa varem) ja oli tuntud ka mandri-Euroopa ülikkonna seas. |
Mis sai edasi? See moodustaks paksu raamatu, mis ehk...kunagi ka välja saab antud, toon välja vaid mõned teemad.
Nime LANDSEER sai tõug kunstnik Sir Edwin Landseeri järgi, kelle maalidel on palju kujutatud seda ilusat lapilist koera. Siiski polnud Sir Edwin Landseer esimene, maale sellest koerast leiame väga palju varasemast ajast. Arvatakse, et ka Sir E. Landseeril endal oli see koer. Esimesena kasutas nimetust LANDSEER newfoundlandi koera valgemusta tüübi kohta Dr.G.Stables.
Miss Stormy
|
Kui algselt (16. saj lõpp, 17. saj.) kirjeldati ja kujutati Canis Terrae Novae familiaris'ena vaid kõrgejalgset kahe- või kolmevärvilist lapilist koera, siis hiljem lisandusid kirjeldused nn "lesser Newfoundlandi koerast". Edaspidi on aga juba totaalne segadus, räägitakse retriiverist, spanjelist, newfoundlandi koerast ja vaid kirjeldusse lisatud mõõdud aitavad aru saada, kumba tüüpi - kõrgejalgset või mdalamat - silmas peetakse. 19. sajandi keskel toimus muutus ja kirjeldati tihemini madalamat ja musta tüüpi. Perioodil 1830-1860 oli vanal heal Inglismaal koerakasvatajate seas väga tuline vaidlus, kuna need kaks Newfoundlandilt pärit koeratüüpi olid nii erinevad. |
J.F.Blumenbach, “Handbuch der Naturgeschichte”
1796 |
Rex Caesar de Terra Nova (1910)
White Squall (1887)
Ruler (1888)
Kuna 'musta' aretus oli märksa lihtsam ('must'+'must'='must', samas kui 'valgemust'+'must'=enamasti 'must'), ka oli 'must' koer levinud pigem keskklassi seas, kust olid pärit ka kohtunikud ja standardikirjutajad, siis kirjutati standard musta värvi koera järgi ja valgemustad püüti suruda sellesse raami. Mõned kasvatajad (Kettering) läksid sellega kaasa, kaasates musti; mõned jätkasid kõrgejalgsema valge-mustaga.
Champion Prince Charlie (sünd.1879, KCSt.B 10674) ---
Champion Trafalgar (sünd.2.4.1879, KCSt.B 9406)
Siiski olid mõned kohtunikud nii Inglismaal kui mandri-Euroopas, kes veel 21. sajandi esimestel dekaadidel lugesid neid eri tõugudeks ja vaatlesid näitustel eraldi. Eks see ole ka loomulik, tüüpiline landseer erineb newfoundlandi koerast olles kõrgejalgsem, saledam (sportlikum) ja tänapäeval üldjuhul ka pisut aktiivsem. (Täpsemalt vaata pilti ja standardeid-link.)
Eraldi tõuks FCI-s sai landseer siiski alles 1960.aastal peale Sveitsi klubi taotlust ja mitmeaastast kirjavahetust Sveitsi ning Saksa kasvatajate ja FCI vahel.
Kuigi landseer on olnud "materjaliks" mitme teise tõu juures (pikakarvaline bernhardiin, leonberger, tänapäeva valge-must newfoundlandi koer,...), on landseer tõuna ise läbi elanud raskeid aegu, kus populatsioon on kahanenud kriitilise piirini. Erinevalt teistest tõugudest, pole landseeridel võimalust tuua välisimporte ülemeremaadest.
Kitsaskohtadest on saadud jagu ja võime vaid tänu avaldada pühendunud kasvatajatele teistes riikides, kes saades aru võimalikest ohtudest järgisid aretusprogrammi (link), mis võttis kontrolli alla sugulusaretuse, sellega vähendades terviseprobleemide hulka. On veterinaare, kes soovitavadki - võtke landseer, see on terve tõug.
|
|
Newfoundland oli esimene maa, mis pühendas koerale margi - ja sellel on äratuntavalt valgemust koer - link |
Ajalooliselt on landseeridel olnud mitmeid funktsioone. Neid kasutati jahikoertena, metsast palkide väljavedajatena, laeva-, politsei-, vetelpääste-, valve-, seltsi- ja teraapiakoertena.
Kirjandusest (18. sajand, 19. sajand) leiame palju landseeride iseloomustusi, nad kõik kirjeldavad inimesele truud, töökat ja veelembest koera.